Oktoobri alguses on taevas suhteliselt pingeline seis ..

Oktoober alustab üsna jõuliselt ja esimese paari päeva jooksul võib olla tunda, et kannatust ei ole üldse. Midagi häirib pidevalt, sõnad tulevad üle huulte kiiremini ( ja need pole mingid ilusad sõnad:-)  ja kõik ajab hullult närvi. Eriti siis, kui oled mingit teemat juba mõnda aega enda sees keerutanud ja püüdnud siiani rahulikult võtta.

2. oktoobri paiku võib kergesti juhtuda, et ütled midagi enne, kui oled jõudnud läbi mõelda, kas see on üldse see, mida sa tegelikult öelda tahtsid. Kõige rohkem puudutab see olukordi, kus tunned, et teine inimene ei räägi päriselt otse või jätab midagi ütlemata. Siis hakkab mõistus ise lünki täitma ja ühel hetkel tundubki, et nüüd aitab! Tahaks küsida otse, tahaks vastust ja tahaks teada, mis üldse toimub.

See võib olla isegi hea, sest ausus ei ole ju iseenesest halb asi. Küsimus on pigem selles, kas ausus tuleb soovist midagi selgeks teha või soovist teisele inimesele kuidagi koht kätte näidata. Need kaks asja võivad väliselt üsna sarnased tunduda, aga nende tulemus on tavaliselt väga erinev.

3. oktoobri paiku võib pinge veelgi tugevamaks minna. Siis ei ole enam ainult küsimus selles, mida keegi ütles või tegemata jättis, vaid tekib vajadus oma positsiooni kaitsta. Võib tunduda, et keegi tahab sind kontrollida, sulle midagi peale suruda või otsustada sinu eest, kuidas sina peaksid käituma. Samas võid ka ise avastada, et oled millegi suhtes palju jäigem kui tavaliselt ja lihtsalt ei taha enam järele anda.

Sellistes olukordades on väga lihtne sattuda olukorda, kus enam polegi oluline, millest kõik alguse sai. Oluliseks muutub pigem see, kes annab esimesena järele, kes helistab, kes kirjutab, kes ütleb viimase sõna ja kes jääb lõpuks oma tahtmise juurde. Aga kui suhe või olukord on sulle päriselt oluline, siis ei ole sellest võidust tegelikult eriti palju kasu. Mõnikord on kõige tugevam samm hoopis see, kui sa ei lähe selle juraga kaasa.

Eriti suhetes võib oktoobri algus tuua pinnale küsimuse, mida sa oled võib-olla enda jaoks natuke vältinud: mida ma tegelikult tahan? Mitte seda, mida oleks mugav tahta või mida teine inimene mulle võib-olla anda suudaks, vaid mida ma päriselt vajan, et end suhtes hästi tunda. Kui vastuseks on lähedus, ausus ja vastastikune hoolimine, siis hakkad ka palju selgemalt märkama, kas see on sinu elus praegu olemas või loodad sa ikka veel, et ehk see veel tekib?

4. oktoobri paiku muutub pilt veidi kainemaks. Pärast esimestel päevadel üles kerkinud emotsioone võib tulla tunne, et nüüd tuleb vaadata olukorda sellisena, nagu see tegelikult on. Kõike ei saa ainult oma tahtega muuta ja teist inimest ei saa panna tundma, ütlema või tegema midagi, milleks ta ise valmis ei ole. See võib olla korraks ebamugav või isegi vastik taipamine, aga samas võib see tuua väga vajaliku selguse.

Mõnikord me ei vaja uut vastust, vaid julgust tunnistada seda vastust, mida me juba ammu näeme.

Sellepärast ei ütleks ma, et oktoobri esimesed päevad on kuidagi „halvad“. Pigem on need üsna ausad. Kui miski on korrast ära, võib see rohkem häirima hakata. Kui oled midagi liiga kaua enda sees hoidnud, võib tekkida soov see nüüd välja paisata. Kui oled mõnest suhtest liiga palju oodanud või enda vajadused tahaplaanile lükanud, võib see järsku enam mitte sobida.

Ja võib-olla see ongi  oktoobri alguse kõige mõtlemapanevam koht.  Mitte hakata kõike kohe lõhkuma või suuri otsuseid tegema, vaid vaadata endale ausalt otsa ja küsida, kas see elu või olukord, mida ma praegu elan või kus ma praegu olen, on päriselt see, mida ma tahan. Jah, kõlab nagu mingi eneseabi raamatu tekst, aga noh nii on.

Sest vahel ei ole vaja rohkem kannatlikkust. Vahel on vaja lihtsalt ausust. Kõige raskemat asja maailmas…